Kirjeldus
Iecava linna üks olulisemaid väärtusi on park, mis loodi aastatel 1795–1800 samaaegselt mõisahoone (elamu) ehitamisega. Park on kujundatud inglise maastikuparkide stiilis ja koos mõisakompleksiga on see riikliku tähtsusega arhitektuurimälestis. Tänapäevani on Iecava mõisakompleks säilinud vaid osaliselt. Mõisa peahoone – loss – põles 1915. aasta juulis maha ja seda ei ehitatud kunagi uuesti üles. Siiski on säilinud mitu olulist hoonet: mõisa raamatukoguhoone, ait (ait), tallid, pargiväravate väravavahi majad, pesumaja ja kivisild üle Ģedule jõe. Et muuta Iecava park ja selle arhitektuuriansambel atraktiivseks turismisihtkohaks, tuleb 18. sajandi mõisapargi ansambli elemente (mõisahoone, linnumaja, radade paigutus jne) järk-järgult taastada, kuid veidi teistsugusel viisil. Projekti raames on 2024. aastal mõisa ajaloolisel alal Iecava mõisahoone kontuur koos ruumide paigutusega taasluuatud heki kujul. Pärast heki kasvamist ja kuju võtmist saab objektist „Roheline labürint“, mille idee töötas välja Läti ettevõte 7 A.M. koostöös Itaalia ettevõttega AOUMM.
Alates 2025. aasta suvest saab Iecava mõisa ajaloolist kujutist vaadata ka mobiilirakenduses "BAUSKA AR" – liitreaalsuse abil saate nutitelefoni ekraani kaudu kogeda iidse lossi ajaloo võlu ja ulatust. Proovige ise!
Iecava mõisahoonest
1795. aastal sai Peter Graaf von der Pahlen seni renditud Lieliecava mõisa oma pärisorjaks ning alustas mõisakompleksi restaureerimist ja pargi rajamist. Kahjuks puuduvad otsesed andmed mõisa ehituse või arhitekti kohta, kuid olemasolevad dokumendid viitavad sellele, et mõis ehitati aastatel 1801–1807 Johann Georg Adam Berlitzi poolt, kuid on ka võimalik, et Severin Jensen oli ehitusega seotud. Mõisahoone välisilme on vanade fotode põhjal suhteliselt tuntud, kuid sisemuse kohta saab teavet vaid 20. sajandi alguse uuringutest, mõnest kirjeldusest ja ühest teadaolevast fotost. Esimese maailmasõja ajal, 1915. aasta juulis, põletati mõis maha Vene armee taandumisel. Parim viis mõisa kunagi luksusliku interjööri struktuurist ja kaunistustest on Imants Lancmanise* raamat "Iecava mõis".
* Kirjeldatud sissepääs on jõepoolsel fassaadil asuvate peauste kaudu tuppa nr 6. Sisenete ustest, mis viivad otse kesksesse pidulikku saali, tuppa nr 16.
„Iecava mõisa põhiosa kulges paralleelselt jõega ja koosnes kahekorruselisest keskosast seitsme lahega, mida ääristasid ühekorruselised viie lahega külgtiivad. Keskmist risaliiti nelja ioonilise ordu pilastriga iseloomustas monumentaalne trepp kogu laiuses. Hoone tagaosas oli vaade hoopis teistsugune. Peahoone külge kinnitatud külgtiivad muutsid palee mänguliseks suvemajaks, mida rõhutasid veelgi keerukas hulknurkne trepp (neobarokk 19. sajandi teisest poolest) ja iseloomulikud kaldservadega eendid hoone sisenurkades, kus ioonilised sambad kordasid peafassaadi sissepääsuportikuse motiive. Hoone, eriti kaldnurga alt vaadatuna, omandas keerulise mahtude ja vormide mängu, mida Läti mõisaarhitektuuris harva leidub ja mis pigem meenutas baroki meeleolu. [...]“ Plaanil on näha üllatavalt esinduslik ja muljetavaldav ruumide kompositsioon, mis on ainus juhtum Läti klassikalises arhitektuuris, kus kasutatakse kahte ümmargust saali. […] Suhteliselt väikese hoone interjöörid omandasid monumentaalse iseloomu tänu ruumide väga läbimõeldud grupeerimisele ja järjestusele. Fuajeesse sisenedes köitsid külalise pilku neli sammast, kuid tee ei viinud otse suurde saali.
Rongkäigu pikendamiseks läbi paraadiruumide rea pidi külaline pöörama vasakule, kus ta sisenes kahe nurgakaminaga* eesruumi. See on Kuramaa-Semigala arhitektuuris ainus juhtum, kus sümmeetria tagamiseks on ruumi loodud kaks kaminat, ja Iecava mõisas korrati seda tehnikat kahes teises ruumis: väikeses saalis sisehoovi pool ja salongis pargi pool, kuhu pääses eelmainitud eesruumist. Pargipoolsete ruumide anfilaad oli kujundatud eriti efektseks. Keskne tseremoniaalsaal oli mõlemalt poolt avatud lahe kaudu ühendatud kahe vahesaaliga (sarnased Mežotne palee omaga), mis omakorda viisid kahte ümmargusesse saali.
Läbi kahe korruse kulgev keskne saal oli haruldane arhitektuuriline lahendus. Ruum ise oli ruudukujuline, kuid diagonaalselt nurkades asetatud sambapaarid ja antablemendi katkestus andsid saalile kaheksanurkse ilme ning seda kattis kaheksast purjevõlvist moodustatud kuppel. Saali ümbritsesid igast küljest kokku 16 joonia stiilis sammast (poolsambad saali sügavuses), andes sellele kerge ja ažuurse mulje. Saali aknapoolses seinas oli kamin. Tähelepanek näitab, et sammast kandev antablement oli kaunistatud poolringikujuliste stukkniitidega, mis arvatavasti sisaldasid kas kitsekoljusid - bukraniaid või mascarone'e.**
**Imants Lancmanis, "Iecava mõis", Rundāle lossimuuseum, 2001, lk 13–18.
Ümarsaalis, mille sisemust saab fotolt hinnata, on nišid skulptuuride jaoks, seinu jagab peene arabeskmaalinguga panno. Ümarsaali kõrval asus söögituba, pikk ruum, millel on kolm kagusse suunatud akent. Söögitoa seinamaalingutel on kasutatud Egiptuse motiive, mis olid 19. sajandi alguses moes ampiirstiilis. Köök ja teenijate korterid asusid esimesel korrusel. Mõisahoone uusim osa, mis on säilinud tänapäevani, on arhitekt L. Reiniri projekteeritud ja 1908. aastal ehitatud raamatukoguhoone, kus korduvad mõisa arhitektuurimotiivid, võimaldades külalistel ette kujutada, milline oli Lieliecava mõisa lossihoone vanasti. Pärast 2016. aasta renoveerimist asuvad siin mitu valla asutuste osakonda: Iecavnīca päevakeskus, Iecava noortekeskus ja Iecava muusika- ja kunstikool.