Bārbele väävliallikas

Bārbele väävliallikas on tuntud ühe esimese kuurordina Lätis, nimelt ehitati juba 1650. aasta paiku hertsog Jacobi valitsusajal väävliallika lähedale supelmaja, mida tuntakse väikese vesiravilana, seda külastasid hiljem kõik Kuramaa-Semgallia hertsogid. 1739. aastal saatis Riia garnisoni arst Benjamins Teofils Grofs Bārbele väävliallikale 10 haavatud ja raskelt haiget sõdalast, kes kannatasid erinevate vaevuste tõttu – pärast Bārbele väävliallika mudavanne said sõjamehed terveks.

Allikavett on kasutanud ka nii ümberkaudsed põllumehed, mõisnikud kui aadlikud lähemast ja kaugemast ümbrusest. Haiged suplesid allikas, määrisid end mudaga, tegid sellest sooje vanne, vett kasutati ka seespidiselt. Bārbele väävliallikal raviti mitte ainult skorbuuti, liigese- ja seljavalu, artriiti, paistetust, vaid ka suguhaigusi, närvihaigusi jt.

19. sajandil väävelvesiniku kontsentratsioon allikavees vähenes. Vaatamata sellele tegutses siin 20. sajandi 1920. aastatel veel supelmaja, rajati ka väike suvilarajoon, tantsuplats ja park, kuurorti külastati sel ajal ohtralt. Kahjuks järgnes kuurordi allakäik teise maailmasõja järel, see hävis ja jäi taastamata.

Praegu annavad kunagise populaarse ja olulise kuurordi endisest hiilgusest aimu vaid supelmaja viimase hoone aluse varemed, ka puud on väärikad tunnistajad, hoides kunagi kogetut endas.

Väävliallika lähedusse on rajatud puhkekoht, infostend, kus saab näha vanemaid fotosid ja tutvuda kuurordi ajalooga lähemalt. Seal on ka rada, millelt külastajad saavad allikavett maitsta.